Kui ma blo­gi­ga alus­ta­sin, siis tegin seda soo­vist jaga­da ins­pi­rat­sioo­ni, nõu­an­deid, mõt­teid ja sõnu­meid, tuua ini­me­si kok­ku läbi toi­du, koge­mus­te, tun­ne­te, väär­tus­te, õppi­mis­te. Et kas­vaks empaa­tia, hoid­mi­ne ning mõist­mi­ne, et misiga­nes suh­tes sa toi­du­ga ka pole, või misiga­nes tee­kon­nal sa täna ka poleks, see kõik on okei. Ja sel­lest rää­ki­mi­ne on vabas­tav, ins­pi­ree­riv, vajalik.

Tea, et sa pole kuna­gi, mit­te kuna­gi üksi.

Ma usun, et iga lugu õpe­tab mei­le mida­gi. Iga lugu kas­va­tab meid. Iga lugu on täh­tis. Iga lugu on eri­li­ne ja iga lugu on ilus.

See siin on Revo lugu. Revo on väga väe­kas mees, kel­lest kiirgab empaa­tiat ja sii­rast tahet ini­me­si aida­ta. Tema lugu ja koge­mus on ääre­tult ins­pi­ree­riv ja lii­gu­tav, sest ta on otsus­ta­nud olla elu­le tänu­lik ning kohel­da kõi­ki tema tee­le too­dud ras­kusi kui kin­gi­tu­se­na. See on mida­gi, mille­le me kõik võik­si­me kor­ra mõel­da — mil­li­se suh­tu­mise me vali­me ja mil­li­se elu me loome?

Revo, ma tänan sind südamest! 

Kõi­ki­de ini­mes­te lood on aval­da­tud muut­ma­ta kujul.

REVO LUGU: Leid­kem endale aega

Tere, mina olen Revo, 37 aas­ta­ne, abi­e­lus ja kahe arm­sa lap­se isa. Minu süda­mes on soov jaga­da Teiega oma lugu ja mõtteid.

2 aas­tat tagasi avas­ta­sid ars­tid minu kehas mada­la raua tase­me näi­ta­ja. Tava­pä­ra­ne juh­tum, eri­ti kui arves­ta­da täna­päe­va toi­tu ja sel­le toi­te­väär­tust. Soov tea­da, miks minu kehas on madal raua­ta­se, viis mind eda­sis­te­le uurin­gu­te­le. Nen­de käi­gus avasta­ti minu maost paha­loo­mu­li­ne kas­va­ja. Vähk staa­diu­mis II b viis peh­melt öel­des jalad alt. 35 aas­ta­selt sel­li­ne pauk ja tead­ma­tus, mis minust edasi saab, oli tol het­kel reaal­sus. Mõist­sin kii­relt, et nüüd peab tegut­se­ma ja on aeg tege­le­da tagajärgedega.

Mida­gi oli ju vales­ti minu kehas, see mida­gi, mil­le­st ma sel het­kel vähe tead­sin. Usal­da­sin oma ravi­ars­ti 100%, kuid tead­sin kohe algu­ses, et pean ka ise mida­gi muut­ma või tege­ma, et sel­lest täie­li­kult ter­ve­ne­da. Kogu mu elu oli kor­ra­ga pahu­pi­di, kuid kin­del moti­vat­sioon ja tah­te­jõud saa­da ter­veks, tul­la sel­lest väl­ja ja ter­ve­ne­da, oli mul ole­mas. Muut­sin oma toi­tu­mist, lükka­sin kee­mia­ra­vi ajal väl­ja oma menüüst liha-pii­ma-nisu-ja suhk­ru­too­ted. Kõi­ke seda sel­le­pä­rast, et mu kehal oleks ker­gem ja minu mak­sal oleks ker­gem, sest pidi just maks sel ajal töö­ta­ma kehast väl­ja mür­gid, mis kee­mia­ra­vi­ga kaas­ne­vad. Hak­ka­sin jäl­gi­ma Hii­na medit­sii­ni mõt­te­maa­il­ma ja tegin iga­päe­va­selt spet­siaal­seid har­ju­tusi koos hin­ga­mi­se­ga. Pida­sin blo­gi, mis oli ennekõi­ke mõel­dud minu sõp­ra­de­le ja mis oli minu­le endale medi­tat­sioo­niks, vabas­ta­maks oma mõt­ted ausalt ja sii­ralt. Jalu­ta­sin met­sas pik­ka­sid jalu­tus­käi­ke, and­maks endale aru, et see ei ole mil­le­gi lõpp vaid uue algus. Pea­le ras­ket ope­rat­sioo­ni, kus minu magu eemal­da­ti ja see asen­da­ti uue mao­ga, oli mul elu ras­keim hetk. Taas­tu­mi­ne oli kee­ru­li­ne, kuid uskusin oma tege­vus­tes­se, mida olin tei­nud juba mõn­da aega. See kõik ühel het­kel tasus ennast ära, ma sain tasa­pi­si tuge­va­maks, elu­vaim minus taas­tus ja kõik hak­kas kor­ra­ga lii­ku­ma üles­mä­ge. Täna­seks hetkeks olen taas­tuv pat­sient pabe­ril, kuid tege­lik­kus on märk­sa rõõm­sam. Vaa­tan elu uue pil­gu­ga ja tun­nen rõõ­mu just nen­dest asja­dest mis mul­le tege­li­kult meeldivad.

Kuid miks ma seda lugu Tei­le räägin?

Pärast oma hai­gust olen ennast pal­ju täien­da­nud ja saa­nud toi­tu­mis-ja koge­mus­nõus­ta­jaks. Meie elu­tem­po on kii­re, aega ise­en­da jaoks jääb jär­jest vähe­maks. See oma­kor­da teki­tab lume­pal­li efek­ti, me ole­me roh­kem stres­sis ja meie unek­va­li­teet lan­geb. Meie toi­tu­mi­ne kan­na­tab ja me pole kohal ise­gi siis, kui me oma järg­ne­vat einet söö­me. Toi­tu­mise ja hai­gus­te vahel on suur seos. Pal­jud hai­gu­sed on just elustii­li hai­gu­sed. Me saa­me toi­du­ga ennast ter­ven­da­da või vas­tu­pi­di, jää­da hai­ge­maks. Minu mõte ei ole pida­da kel­le­gi­le loen­gut, et mis on õige või mis on vale. Minu sõnum on liht­sam, leid­ke endale aega kui vali­te või val­mis­ta­te oma­le järg­ne­vat söö­gi­kor­da. Proo­vi­ge mär­ga­ta, mida Teie keha pea­le toi­du­kor­da ütleb, kas on ker­ge ja hea, või vas­tu­pi­di. Leid­ke aeg ise­en­dale, kui tun­ne­te puh­ka­miseks vaja­dust, siis proo­vi­ge see enda jaoks lei­da, olgu see kas­või 15 minu­tit päe­vas. Me kõik saa­me ennast väär­tus­ta­da roh­kem, teha aru­ka­mad vali­kud ise­en­da jaoks ja see­lä­bi me juba teg­e­le­me hai­gus­te enne­ta­mi­se­ga. Lau­se, kui ter­vist on, siis kõik muu osta­me, peab väga­gi paika.

Soo­vin Tei­le ilu­sat jõu­lu­ae­ga ja loo­dan sii­ralt, et ini­mes­te oma­va­he­li­ne mõist­mi­ne saab roh­kem päe­va­kor­da tule­vi­kus. Kuu­la­me ini­me­si, mis neil öel­da on, väär­tus­ta­me nen­de mõt­teid ja seda ilma liig­se­te kommentaarideta.

Tänud!

Revo Türk
Toi­tu­mis-ja kogemusnõustaja