Kogus: 2‑le
Paljudes toidublogides eelneb retseptile kilomeetri jagu juttu sellest, kuidas retsept üldse sündinud on, kust pärineb inspiratsioon, kus käidi reisil ning mida naabrimees, vanaema ja lapsed sellest retseptist on arvanud. Mulle sellised lood meeldivad, kuid tean, et paljud inimesed tahaksid lihtsalt kohe asja kallale asuda ja kilomeetrised introd mõjuvad pigem tüütu scrollimisena. Seetõttu olen ka ise hoidnud eessõnades tagasihoidlikku joont ning säästnud ka iseennast lisatööst, mis päeva lõpuks ei pruugi kellelegi isegi mitte huvi pakkuda. (Veelgi enam, et mul puudub ’’jump to the recipe’’ nupuke, hehe). Ehkki mõne retseptiga oleks öelda nii palju ja igat loomingut saadab ju isemoodi seiklus, taustajutt ning inspiratsiooni sünnilugu.
Sel korral teen erandi ning lisan eessõnale omad emotsioonid. Kui aga tahad kohe asja kallale asuda ning sind taustalugu ei huvita, siis keri lihtsalt edasi ’’valmistamine’’ osa juurde.
Baklažaan ja tomatid on minu südameviljad. Ma jumaldan neid igal võimalikul moel nii eraldi kui koos. Lisades veel oliivid, selleri, kapparid ja värsked ürdid, on tulemuseks taevalikult täiuslik liit. Vahepeal kuu aega Sitsiilias elades ja kokkamiskursusel osaledes oli selge, et tahan õppida valmistama just caponatat. Caponata on sitsiillaste traditsiooniline roog, mida leiab pea igast kodusemast restoranist. Nagu ka pasta ja teiste roogadega, pärandatakse caponata retsepte perekonnasiseselt põlvest põlve ning tulemused maitsevad iga kunstniku läbi erinevalt. Nii põnev on see toidumaailm ikka!
Tagasi kokkamise kursuse juurde. Meie juhendajaks oli Michelini tärniga restoranis töötanud kokk Marco, kes viis kursust läbi oma kodus tõeliselt ägedalt vabas vormis. Jalutasime koos turul, kogusime tarkusi erinevate viljade kohta, mekkisime kappareid (uskumatu kui palju on erinevaid maitseid ja versioone), õppisime kokkama nii pastat, cannolisid kui caponatat. Saime teada, et kui ürtide hakkimise järel on su lõikelaud roheline, siis hakid sa valesti. Et pastataigna retseptid on kujunenud Palermos vastavalt linnaosadele (on rajoone, kus tehakse ühe munaga, kahega või üldse ilma munata) ja palju palju muud põnevat. Päeva lõpetasime ühise söömise, veini ja jutustamisega alates fenkolitest kuni Sitsiilia maffia ja poliitikani.
Cooking classid on midagi, millel ma tõeliselt soovitan reisidel osaleda, sest lisaks uutele oskustele, maitserännakutele ja nippidele, kuuleb seal alati päriselu lugusid traditsioonidest, süsteemidest, perekondadest, harjumustest jne jne. Need on kahtlemata ühed minu lemmikosad ja kogemised reisimistel. Väga rikastavad ja südant täitvad. Ning mida väiksem grupp, seda ägedam. Tol korral osalesime meie mehega + 1 vahva paarike Iirimaalt.
Aga et jutt nüüd ikkagi liiga pikaks ei läheks, siis tagasi meie superstaari – caponata juurde.
Nagu ma ka mainisin, siis iga kokk teeb seda traditsioonilist rooga siiski omade nüanssidega. Kes lisab sinna paprikat, porgandit, loorberit või koguni rosinaid. Kõikvõimalikes kohtades nägin ma baklažaane fritüürituna ja rohkes õlis, sest oliiviõli üle ollakse Vahemeremaades tõeliselt uhked ja eks selle tähistamiseks on ka põhjust. Fritüürimist Sitsiilias armastatakse ja mida rohkem õli, seda uhkem.
Ehkki ka meie õppisime caponatat tegema baklažaane frittides, siis see on miski, mille poolest ma traditsioonist kõrvale kaldun ja edastan teile retsepti natukeselt muudetuna. Lisaks ei ole Eestis saada ühte kontsentreeritud tomati ekstrakti ning kasutan tavalist tomatipastat, mis annab samaväärse tulemuse. Ka suhkrut kasutati koolitusel kõvasti rohkem, seega kui soovid ikkagi traditsioonilist verisooni, siis võta seda kõike arvesse.
Minu hinnangul tuleb baklažaan ka ahjus küpsetades või pannil vähemas õlis praadides isegi et veel maitsvam ja sellisel juhul võiks ju valmistada seda kehasõbralikumal viisil, eks. No et saaks seda suussulavat rooga ikka veelgi suurema mõnuga nautida.
Kohalikud serveerivad caponatat külmalt järgmisel päeval eelroana koos krõbeda saia ja muidugi ekstra oliiviõliga. Caponatat lisatakse ka pastale ja puistatakse peale soolast mozarellat. Minu hinnangul sobib caponata imeliselt nii eelroaks kui ka näiteks ahjukartulite, kala või liha kõrvale ning lisades caponatale näiteks valged oad või kikerherned, on tulemuseks ka võrratult maitsev ja toekas taimne roog.
Kui hindan Vahemere maitseid, baklažaani ja tomateid, siis on see roog, mida kohe kindlasti proovida!
Valmistamine:
Lõika baklažaan ca 2x2cm suurusteks kuubikuteks. Kuumuta pannil 3 spl õli, lisa baklažaan ja sool ning prae 8–10 minutit kuni baklažaan on pehme ja pruunistunud. Samal ajal kuumuta poti põhjas 1 spl õli, lisa hakitud sibul ja seller ning prae 5 minutit kuni seller on pehmenenud (kui armastad sellerit täitsa pehmena, siis koori sellerivars eelnevalt). Seejärel lisa purustatud tomatid, tomatipasta, kapparid, peeneks hakitud küüslauk ja soovi korral pisemaks hakitud oliivid. Kuumuta ja redutseeri segu kokku ca 4 minutit. Seejärel lisa baklažaan, suhkur ja äädikas ning kuumuta veel paar minutit kuni maitsed on ühtlustunud.
Caponata on parim järgmisel või ülejärgmisel päeval ning traditsiooniliselt süüakse seda koos krõbeda saiaga, ent sobib hästi ka kala või liha lisandiks. Lisades taimse valguallika (nt oad või kikerherned), on tulemuseks ka võrratult maitsev, toekas ja tasakaalus taimne roog.
Mõnusat nautimist ja maitserännakut Sitsiiliasse!
Kui sa katsetad mõnda minu retseptidest, siis mind teeks väga rõõmsaks kui märgiksid #miaspiration või lisaksid oma postitusele @miaspiration